a negative mind will never give you a positive life

Selle perioodi lõpp on nii lähedal, kuskil 14 tunni pärast ma olen ilmselt kodus ja tunnen end kergendunult, peale seda hullumeelset nädalat, kus iga hetk oleks tahtnud lihtsalt alla anda ja selle kõigega tegeleda hiljem, kunagi kaugemas tulevikus. Ma olen rahul, et ma nii ei teinud ja end ikka praegu käsile võtsin, kuigi on alles algus. 14 tunni pärast saab ilmselt rohkem öelda, kui õnnestunud või ebaõnnestunud see periood oli, aga ma üritan, üritasin.

Ma olen seda nädalavahetust nii kaua ootand juba, samas nii jube, et see aeg nii kiiresti läheb. Kõike nagu on ja saaks teha, aga aeg paneb piirid ette. Laupäeval kerge sünnipäeva tähistamine siis, mis tundub mõnus, sest oma inimestega, kellega sa lihtsalt saad tunda ennast endana. Võiks öelda isegi, et lapsepõlvesõbrannad, kes teavad kõiki su vigu ja ikka nad suhtlevad sinuga ja kes panevad sind arvuti taga üksi naerma. Hellushood tekkisid....

Kujutan juba ette, milline piin on pühapäeva varahommikul ärgata(ilmselt ikka 7st... pole väga varahommik), sest tulevad ühed magamata ööd ja varajased hommikud järjest. Pühapäev tuleb pikk päev, aga loodan et lõpus seda sama tunnet ei teki, mis EHHFil oli, kui lihtsalt ei suuda enam kõndida, et rääkida nagu normaalne inimene. Nii lahe, ma olen ikka rahul, et JJ-streeti läksin, ilmselt ma muidu ikka Balticule ei läheks, kuigi jah ma tahaks aga poleks motivatsiooni. Lahe on veel see, et seal peaks olema mingisugune töönurk vist eraldatud meile. Nii veider mõelda, et kõik on lihtsalt tänu tutvustele ja ma pole seda tegelt välja teeninud, aga ma olen seadnud eesmärgi, et ma lõpuks teenin selle kõik välja ka. Küll see aeg tuleb ükskord.

eh, ma ei tea kus mu mõtted kõik kadusid, mis mul enne olid... ahja, mu nimedemälu on jätkuvalt lihtsalt kohutav, alles eile ei suutnud ma meenutada klassiõe nime + siis veel need inimesed kellega ma samas inka ja vene rühmas olen, küll ma suudan valesti öelda või ei mäleta üldse.

Täna, eile, vahetpole, kuulsin väga häirivat juttu koolipeal või õigemini seda, kui kahepalgelised inimesed on, inimene ei jõudnud vist väga kaugelegi minna, kui juba üks tüdruk ütles teise kohta, et ta üldse ei salli teda ja et ta on ainus klassis, sest ta tuli rõõmsana klassist välja kuna töö läks hästi ja kohe pidi keegi mingit sitta tootma hakkama. Kuidas on neid inimesi kasvatatud, kuidas nad ise üldse enda ümber inimesi näevad? Minul tekkis ka korraks selle inimese üle heameel, kui ta särades klassist välja tuli ja seal oli näha puhast rõõmu, aga miks on vaja ära rikkuda? Miks?

Hilisõhtune Kerli filosoofia, ok aeg vist magama minna, sest mis õppimine see on kell 1 öösel üldse