Life is short. Stay awake for it

Mul on ikka veel nii jube tunne, ma pole kunagi meie hoovis nii palju rahvast näinud, kui eilse päeva jooksul. Siin käisid igasugused uurijad, politsei, isegi linnapea käis siin ja pole aimugi kes kõik veel. Peaaegu igaüks kes siin käis, vaatas hoovist seda maja ja küsisid kohe järele, et kuidas see maja põlema ei läinud, ehk siis meie maja, sest kõrval maja katus on pooleldi meie katuse kohal ja kõrvalmaja seina vastu toetab ka üks meie maja tala, jah sädemeid lendas, aga õnneks oli see kõik. Ma ei kujuta ettegi kuidas meil nii räigelt vedas, esiteks sellega, et see kelle korterist alguse sai põleng, oli ise sellel hetkel üleval ja helistas tuletõrjesse, teiseks see, et tuul oli hoopis teisele poole ja kolmandaks veel see, et viljandi tuletõrje oli õnneks viljandis ja tänu sellele toimus kõik nii kiiresti, sest järgmine oleks alles suure-jaanist tulnud.
Täna ma jälle kooli ei läinud, sest magama sain ma alles eile õhtul kell 11, peale seda kui ma olin terve eelmise öö üleval olnud ja päeval ma ka ei maganud, keskenduda ma nagunii ei suuda ikka veel ja terve eilse päeva ma koguaeg unustasin isegi neid asju mida ma 2 sekundit tagasi ütlesin ja lisaks veel täna hommikul peale poeskäiku unustasin ma ära kus koduvõtme panin, õnneks oli ikka olemas ja sai ilusti koju ka.
Ma vist ei hakka ennast siin kunagi mugavalt tundma enam, natuke aega tagasi oli väljas tänavapoolt kuulda mingisugust müra, mis ehmatas mu räigelt ära sest maja ka värises korra, ma ei tea millest see oli, aga müra tuli tänavakoristusmasinast kõigest. Aga täielikult kohale pole mulle ikka see kõik jõudnud, mis siin juhtus eile öösel ja kui õnnelikud saavad siin kõik olla juba tänu sellele, et kõik jäid ellu ja edasi tuli ei levinud.

see on see maja veel siis, kui ta oli elamiskõlblik ja kui keegi veel ei tea, siis see sama mille otsapeal on prügikast, on minu maja, seega ma olen õnnelik inimene