See, I eat, sleep and breathe hip-hop

Ma eile lõpuks tulingi tartu, sest eelmises postituses oli mul Tartu igatsus. Eile ma lihtsalt jõudsin kohale, vedelesin korteris suht ja õhtul käisime korra söömas ka. Pidin ühel bussilt teisele pmst jooksma kolme kotiga, polnud tore.
Täna käisime päeval pisut Tartus autoga tiirutamas ja Fastersi burksi söömas, sest miks mitte ja õhtul sain Mariliniga kokku. Kõndisime päris palju sihitult ringi. Siin on lihtsalt nii palju ilusaid inimesi. Lõpuks me seadsime end sisse kohvikus Armastus, kus istusime vist mõnusalt tund-poolteist. Eriline armastus tekkis mul selle pisikese chihuahua vastu, kes terve aeg seal kohvikus ringi jooksis. Lõpuks leidis ta koha minu ja Marilini juures ja korra isegi mu süles ja tema pärast olime vähemalt pool tundi kauem, kui muidu ilmselt oleks olnud, sest ma olin temast suht ekstaasis. 

Peale kohvikus käiku läksime istusime kuskil pingil lihtsalt ja juba vähe eemalt oli näha, kuidas 2 suht noort kutti meie poole tulid, ühel oli kaamera käes, mis ei saanudki midagi head tähendada. Ehk siis me jäime Marilinile mingit moodi Reporterile ette, ehk siis kohatu. Väga kohatu. Ma olin seal lihtsalt nii segaduses ja mul on varsti häbi kui see peaks kunagi telekasse jõudma...


Me jõudsime ikka Mariliniga kõigest rääkida vist. Igatahes ma olen rahul, et ma siia ikka tulin. See õhtune Tartu on ka nii ilus ikka veel. 










Ma olen ka avastanud nüüd viimasel ajal, et osad inimesed, kes tundusid kuskil aasta või pool tagasi normaalsed minu jaoks kuidagi, siis nüüd ei kannata ma neid üldse ja mõni inimene on minu jaoks muutunud ikka väga toredaks. Ei tea kas see oli suvi mis mu arvamust nii palju mõjutas või inimeste käitumine ise on niivõrd ebameeldivaks selle ajaga kujunenud. Lihtsalt kui vale on ikka esmamulje inimestest.

Ma miskipärast üldse viimasel ajal leian midagi head, ma olen saanud lahti ka neist ebameeldivatest inimestest, kellega koos poleks olnud lihtsalt võimalik midagi head näha...

Eelmine teisipäev oli tervel koolil mingisune tervise- või matkapäev? Igatahes kuskil 4,5 tundi kestis meil see matk ja selle ajaga läbisime umbes 11km ja meie klass tegi ka korvpalli rekordi terve kooli peale, je. Kohe matka alguses suutsin ka mina, kõige õnnetusterikkam inimene, terve klassi ees lihtsalt perseli maha kukkuda, vähe sellest, nädal tagasi lõin ma oma näo koolis vastu uksepiita ära.

Mul ei ole mitte ühtegi halba sõna viimase aja kohta öelda, ma olen kõigega koguaeg suht rahul ja kui hea see on...