Nii veider mõelda, et ma käin juba üheteistkümendas. Järgmine aasta samal ajal peaks ma kõigi eelduste kohaselt olema juba abiturient. Aeg läheb ka nii kähku kõik, ma ei saanud väga arugi, et gümnaasiumi 1. aasta nii kiiresti läks. Okei füüsika vastamised pikendasid mu esimest poolaastat, aga ikkagi.

Leidsin kuskilt 1. septembri pilte ka. Kool on ilus, no ikka ilusam kui 3 eelmist aastat kaare koolis. Aga aktusel, kui räägiti vanast valuoja majast, oleks ma seal vist peaaegu nutma ka hakanud. Ikkagi oma vana kodune koht, millest nüüd enam suurt midagi alles pole.  Ja kõik jõuab ikka selleni, kuidas ma oma põhikooli klassi ikka igatsen.

Juba on tunda, kuidas see kool võtab nii läbi ikka. Juba esimesel päeval jõudsin ma magama minna peale kooli ja õppimise alustamine on ikka sama raske, kui eelmised 10 aastat. Viimane aeg end vist kokku võtta, kuigi tegelikult motivatsioon puudub, sest mul pole kindlat eesmärki, mida ma tahan peale gümnaasiumi teha, ohjah.
Ja ma nüüd olengi trenniinimene ikka. Kolmapäevad ilmselt tulevadki kõige väsitavamad, sest kehalised ka veel sellel ajal ja mis päevadel need vabaained olema hakkavad, ei tea veel.
Vene keel pole jätkuvalt minu aine ikka.

Suvised seiklused on nüüdseks läbi, see kaks aastat kestnud teema on ka ilmselt läbi, oligi aeg vist.
Vahepeal võitsin photopointist omale tahvelarvutihoidiku, mu elu esimene võit vist. Tellisin veel oma riidekapi ka ära, sest sellepärast ma käisin mingi pool kuud mööda mööblipoode.

Öh kooliga algab kõik see minu kuri aeg jälle pihta, suvel olen ma palju sõbralikum