kui lihtsakoelisest kujust saab ülikeerukas

Mingi viimased 2 nädalat on küll olnud tunne nagu oleks filmis, kohati ühes väga halvas filmis, mille lõpp hakkab äkki paremaks minema. Tegelt ma ei tea kuhu see kõik jõuab. Sellest põlengust ma olen lõpuks enamvähem üle saanud.

Pole jõudnud suurt peale kooli ja trenni muud tehagi.

Neljapäeval peale kooli külastasime õega mu lemmiklast ka ja mingi 2-3 tundi mis me seal olime lihtsalt läks nii kiiresti, ilmselt oleks ma võinud sinna jäädagi.

Reedel ma vedasin end taas Tartu. Reede vedelesin taas ja käisime mäkis. Laupäeval ehk minu jaoks veel täna, sain Mariliniga kokku, käisime jälle Armastuses, aga eelmine kord oli kõik kuidagi parem seal, vähemalt oli kook hea ja piparmündikakao ka.

Googlest leidsin veel hunniku mingeid pilte mis google ise kokku on pannud.

Käisin pärast püssirohukeldris ka

rohkem ei viitsi

Life is short. Stay awake for it

Mul on ikka veel nii jube tunne, ma pole kunagi meie hoovis nii palju rahvast näinud, kui eilse päeva jooksul. Siin käisid igasugused uurijad, politsei, isegi linnapea käis siin ja pole aimugi kes kõik veel. Peaaegu igaüks kes siin käis, vaatas hoovist seda maja ja küsisid kohe järele, et kuidas see maja põlema ei läinud, ehk siis meie maja, sest kõrval maja katus on pooleldi meie katuse kohal ja kõrvalmaja seina vastu toetab ka üks meie maja tala, jah sädemeid lendas, aga õnneks oli see kõik. Ma ei kujuta ettegi kuidas meil nii räigelt vedas, esiteks sellega, et see kelle korterist alguse sai põleng, oli ise sellel hetkel üleval ja helistas tuletõrjesse, teiseks see, et tuul oli hoopis teisele poole ja kolmandaks veel see, et viljandi tuletõrje oli õnneks viljandis ja tänu sellele toimus kõik nii kiiresti, sest järgmine oleks alles suure-jaanist tulnud.
Täna ma jälle kooli ei läinud, sest magama sain ma alles eile õhtul kell 11, peale seda kui ma olin terve eelmise öö üleval olnud ja päeval ma ka ei maganud, keskenduda ma nagunii ei suuda ikka veel ja terve eilse päeva ma koguaeg unustasin isegi neid asju mida ma 2 sekundit tagasi ütlesin ja lisaks veel täna hommikul peale poeskäiku unustasin ma ära kus koduvõtme panin, õnneks oli ikka olemas ja sai ilusti koju ka.
Ma vist ei hakka ennast siin kunagi mugavalt tundma enam, natuke aega tagasi oli väljas tänavapoolt kuulda mingisugust müra, mis ehmatas mu räigelt ära sest maja ka värises korra, ma ei tea millest see oli, aga müra tuli tänavakoristusmasinast kõigest. Aga täielikult kohale pole mulle ikka see kõik jõudnud, mis siin juhtus eile öösel ja kui õnnelikud saavad siin kõik olla juba tänu sellele, et kõik jäid ellu ja edasi tuli ei levinud.

see on see maja veel siis, kui ta oli elamiskõlblik ja kui keegi veel ei tea, siis see sama mille otsapeal on prügikast, on minu maja, seega ma olen õnnelik inimene

Kell on pool5 hommikul ärkasin poole kahest, kui kõik mis ma kuulsin oli, et midagi põleb. Esimene reaktsioon oli, et meil maja põleb, sest minu toa akna taga oli neid tuletõrjeautosid ikka päris mitmeid. Siis ma vist jõudsin isegi šokis olla mõnda aega ja värisesin ja nutsin. Mingi aeg sain ikka aru, et vastasmaja põleb, välja minnes tuli ikka omajagu neid leeke välja ja mõne aja möödudes oli ka meie maja suitsu täis. Suht hüsteerias olin ja kõndisin ma ei teagi mis eesmärgiga lihtsalt kodust kaugemalt aga ikka igalpool kus olin, oli leeke või suitsu näha. Naabrid saadi vist tagant akendest redeliga välja, tulekahju kustutades toodi majast veel papagoi, 3 kassipoega ja veel üks kass välja, 1 kassipoegadest oli sisse jäänud. Aga samas majas on veel teinegi korter, seal sees vist ei põlenud aga veekahjustus on küll päris suur+vinguhais. Terve tänav oli inimesi täis, ah ma läksin nii marru, sest nad kõik lihtsalt filmisid seda ja vaatasid pealt, see pole mitte mingisugune etendus. Hoovis on üldse päris palju asju aastatega juhtunud, kunagi pandi meil majauks põlema, samal ajal kui ma käisin vist algklassides ja olin 40palavikuga kodus, sellest suurt ei mäleta. Veel on õue peal üks maja põlenud ja lugematuid kordi on igalpool aknaid sisse visatud ja autodes bensiini käidud varastamas. See kodutunne hakkab tõesti siin päris kiiresti kaduma. Hommikul vist plaanin veel kooli ka äkki paariks tunniks minna, sest aint 2 tundi umbes öösel maganud. Elekter tuli meile ka samast majast, mis põles, seega ma ei kujuta ettegi, kaua me elektrita olema peame üldse. Vahepeal oli siin vist 7-8 suurt tuletõrjeautot ja 2 väikest päästeameti autot, isegi tv3 reporter käis kohal, aga rääkida küll seekord ei soovinud keegi, ma pooleldi nutsin ikka veel.
Ohjah, ilmselt õppimine hakkab veel hullemini kannatama kui enne, kuigi juba praegu on suht lootusetu seis.
Terve see maja esine on rususid täis, meie ukse ees on ka kuskilt neid tükke lendand. Niipalju kui ma kuulsin, siis 1.14 vist oli ma ei tea kas helistatud või juba tuletõrje siin, aga ma olen nii sügava unega, et läbi une ei kuulnud ega näinud ma midagi, kuigi tuletõrjeauto teeb suht jubedat häält ja maja praksus ka põledes ja voolikud tegid häält ja veel vilkurid, aga ei, ma magasin oma rahulikku und edasi, mina küll põlevast majast välja ei saaks.
Vahepeal mõtlesin, et Tartusse ei lähe, aga ilmselt peab ikka minema, kui kodus ikka elektrit tagasi ei tule, eks ma hakkan koolis elektrit varastama ja süüa saan ka normaalselt ainult koolis, tunnen ennast nagu mingi vaeslaps hetkel.. jah kõrvalmaja omadel on palju hullem, sest 2 peret jäi praegu kodust ilma aga vanemad muretsevad, et külmkapis sulavad asjad üles, no issand see kõige väiksem asi üldse, tahaks naabreid jubedalt aidata ikka kuidagi :S

bununu

nii vale, kõik on lihtsalt nii vale nüüd
Viimasel ajal on kolimine ja igast maja ja korteri teemad peres olnud suht suureks teemaks, vist polegi enam lihtsalt rääkimine, see vist ongi reaalne juba. Ilmselt kui ma veel siin Viljandis koolis käin, siis pole veel otseselt praegusest kodust ära kolimist, aga paari aasta pärast vist pole mul siin seda õiget kohta, mida ma saaks enda koduks kutsuma hakata. Ma juba tean, et kui ma isegi Tartusse kolin, siis ka see pole päris see kodu, ehk siis ma olen mõnda aega nagu kodutu, mitte otsesesmõttes aga lihtsalt, see õige kodutunne puudub. Ma olen ikka veel inimestes pettunud ja ma tahaks olla kõigi jaoks olemas, aga niipea kui ma tahaks, et keegi minu jaoks olemas oleks, siis on enamus kuhugi kadunud. Nii ma siin olen, üksi oma mõtetega. Neid mõtteid on ka nii palju, neis ei saa mitte midagi head minu jaoks olla. Üldse paar päeva on mõtted mujal olnud, keskenduda ei viitsi nagu ka millelegi konkreetsele.
Ma isegi ei mõista, kuidas ma üks hetk olen kõigega rahul ja õnnelik kõige üle ja järgmine hetk ma pean kõiges ning kõigis pettuma. Selline sügise meeleolu on, väheke sünge ja mõtlik

Ma tahan vist ikkagi lähiajal uuesti tartu, ah sügis on seal nii ilus. Kohvik Armastus on ka ilus, praeguse seisuga see mu lemmik kohvik Tartus ikka, peaaegu samasugune tunne tekkis nagu kunagi tegelaste toas, aga see hea tunne on seal kadunud.

ma vist päriselt usun, et everything happens for a reason, või siis ma tahan seda uskuda, ah ma polegi veel aru saanud miks osad on juhtunud nii nagu nad juhtunud on

mingit motivatsiooni õppimiseks pole

I have no interest in small talk. tell me about your childhood and what your parents are like and how many siblings you have and if you are afraid of death or if you believe in an afterlife and what your favorite movie is and if you like romantic comedies or horror movies or action movies and what kind of music you like and why and tell me the bands or artists you loved in middle school but are too ashamed to admit to anyone else.

See, I eat, sleep and breathe hip-hop

Ma eile lõpuks tulingi tartu, sest eelmises postituses oli mul Tartu igatsus. Eile ma lihtsalt jõudsin kohale, vedelesin korteris suht ja õhtul käisime korra söömas ka. Pidin ühel bussilt teisele pmst jooksma kolme kotiga, polnud tore.
Täna käisime päeval pisut Tartus autoga tiirutamas ja Fastersi burksi söömas, sest miks mitte ja õhtul sain Mariliniga kokku. Kõndisime päris palju sihitult ringi. Siin on lihtsalt nii palju ilusaid inimesi. Lõpuks me seadsime end sisse kohvikus Armastus, kus istusime vist mõnusalt tund-poolteist. Eriline armastus tekkis mul selle pisikese chihuahua vastu, kes terve aeg seal kohvikus ringi jooksis. Lõpuks leidis ta koha minu ja Marilini juures ja korra isegi mu süles ja tema pärast olime vähemalt pool tundi kauem, kui muidu ilmselt oleks olnud, sest ma olin temast suht ekstaasis. 

Peale kohvikus käiku läksime istusime kuskil pingil lihtsalt ja juba vähe eemalt oli näha, kuidas 2 suht noort kutti meie poole tulid, ühel oli kaamera käes, mis ei saanudki midagi head tähendada. Ehk siis me jäime Marilinile mingit moodi Reporterile ette, ehk siis kohatu. Väga kohatu. Ma olin seal lihtsalt nii segaduses ja mul on varsti häbi kui see peaks kunagi telekasse jõudma...


Me jõudsime ikka Mariliniga kõigest rääkida vist. Igatahes ma olen rahul, et ma siia ikka tulin. See õhtune Tartu on ka nii ilus ikka veel. 










Ma olen ka avastanud nüüd viimasel ajal, et osad inimesed, kes tundusid kuskil aasta või pool tagasi normaalsed minu jaoks kuidagi, siis nüüd ei kannata ma neid üldse ja mõni inimene on minu jaoks muutunud ikka väga toredaks. Ei tea kas see oli suvi mis mu arvamust nii palju mõjutas või inimeste käitumine ise on niivõrd ebameeldivaks selle ajaga kujunenud. Lihtsalt kui vale on ikka esmamulje inimestest.

Ma miskipärast üldse viimasel ajal leian midagi head, ma olen saanud lahti ka neist ebameeldivatest inimestest, kellega koos poleks olnud lihtsalt võimalik midagi head näha...

Eelmine teisipäev oli tervel koolil mingisune tervise- või matkapäev? Igatahes kuskil 4,5 tundi kestis meil see matk ja selle ajaga läbisime umbes 11km ja meie klass tegi ka korvpalli rekordi terve kooli peale, je. Kohe matka alguses suutsin ka mina, kõige õnnetusterikkam inimene, terve klassi ees lihtsalt perseli maha kukkuda, vähe sellest, nädal tagasi lõin ma oma näo koolis vastu uksepiita ära.

Mul ei ole mitte ühtegi halba sõna viimase aja kohta öelda, ma olen kõigega koguaeg suht rahul ja kui hea see on...

“We waste so many days waiting for weekend. So many nights wanting morning. Our lust for future comfort is the biggest thief of life.”

Ma tunnen koduigatsust Tartu järele juba, seal pole mu kodu, pole ka kunagi olnud, aga igatsus on. See saab mu koduks, 2aasta pärast, ma loodan et saab, peab saama...
See aasta on jälle tunne, et ma võtan liiga palju kohustusi. 11. klass pidi suht raske ka olema, aga ma tahaks lisaks sellele veel autokoolis ära käia, koolis tahan võtta rohkem vabaaineid, kui vaja oleks ja trennid on ka nüüd. Jah ma võtsin end käsile ja peale poole aastast pausi trennidest ma tunnen jälle rahulolu, mul muidu oli ikka halb harjumus minna trenni 15-20min hiljem, sest ka trennid ise ei alanud õigel ajal, siiani pole vähemalt kuhugi hilinenud, ei trenni ega kooli. Mida lähemale ma tavaliselt kõndima pean, seda hiljem ma kohale jõuan, kool on ka kahtlaselt lähedal, õnneks veel hilineda pole õnnestunud, aga 34nädalat miinus tänane koolipäev on veel ees.

Kujutan juba ette kui ma lõpuks load kätte saan, ma hakkan bena jaoks raha korjama, kruiisin täiega ringi siis kuskile kaugele, isa autoga... Tahaks täiega järgmine suvi mereäärde sõita põhikooli põhiliste houmidega. Kui ma kunagi autoroolis olen siis te saate sealt kuulda ainult parimaid hiphop rütme, mitte põhja-tallinnat ega suurt papat... oh unistused, aga aasta lõpus või kõige hiljem jaanuaris hakkan autokooli õpilaseks ikkagi.

Mis veel..  mm laupäeval jalutasime Mariliniga linnas, käisime tegelastes teed joomas, aga see pole enam õige tegelaste tuba ikka, isegi teed ei lastud ise valida ja kus oli mu küpsis üldse??? Ja üldsegi kõik need põhilised kohad, kus muidu alati istunud olen, olid hõivatud. Niiet ei olnud see tegelastes käik üldse nii mõnus nagu möödunud talvel, kui aeg-ajalt sai ikka käidud seal teed joomas ja maailma asju arutamas.

'
Ma tahaks praegu minna kaarsilla alla Marilini ja Üllega jälle arbuusi sööma või aastavahetusel Aiviga rubiini või rootsikruiisile põhikooli klassiga või praeguse klassiga uuesti Pärnu hostelisse. Ma isegi igatsen neid naljakaid filmiõhtuid, mis kunagi Olla pool olid või kui ma eelmine aasta Mortal Combatiga kõigile pinda käisin. Igatahes ma ei tea mis ma sellega öelda tahan, aga kuradi tore on kõik olnud ja on ka edaspidi, just need pisikesed hetked on need kõige armsamad

Mis ma selle tekstiga öelda tahtsin? midagi vist, lihtsalt ma olen rahul kõigega, kuigi oleks nii palju mille pärast viriseda

Nii veider mõelda, et ma käin juba üheteistkümendas. Järgmine aasta samal ajal peaks ma kõigi eelduste kohaselt olema juba abiturient. Aeg läheb ka nii kähku kõik, ma ei saanud väga arugi, et gümnaasiumi 1. aasta nii kiiresti läks. Okei füüsika vastamised pikendasid mu esimest poolaastat, aga ikkagi.

Leidsin kuskilt 1. septembri pilte ka. Kool on ilus, no ikka ilusam kui 3 eelmist aastat kaare koolis. Aga aktusel, kui räägiti vanast valuoja majast, oleks ma seal vist peaaegu nutma ka hakanud. Ikkagi oma vana kodune koht, millest nüüd enam suurt midagi alles pole.  Ja kõik jõuab ikka selleni, kuidas ma oma põhikooli klassi ikka igatsen.

Juba on tunda, kuidas see kool võtab nii läbi ikka. Juba esimesel päeval jõudsin ma magama minna peale kooli ja õppimise alustamine on ikka sama raske, kui eelmised 10 aastat. Viimane aeg end vist kokku võtta, kuigi tegelikult motivatsioon puudub, sest mul pole kindlat eesmärki, mida ma tahan peale gümnaasiumi teha, ohjah.
Ja ma nüüd olengi trenniinimene ikka. Kolmapäevad ilmselt tulevadki kõige väsitavamad, sest kehalised ka veel sellel ajal ja mis päevadel need vabaained olema hakkavad, ei tea veel.
Vene keel pole jätkuvalt minu aine ikka.

Suvised seiklused on nüüdseks läbi, see kaks aastat kestnud teema on ka ilmselt läbi, oligi aeg vist.
Vahepeal võitsin photopointist omale tahvelarvutihoidiku, mu elu esimene võit vist. Tellisin veel oma riidekapi ka ära, sest sellepärast ma käisin mingi pool kuud mööda mööblipoode.

Öh kooliga algab kõik see minu kuri aeg jälle pihta, suvel olen ma palju sõbralikum